Shell Chair ja La Chaise - disainiikoonid odavmööbli võistluselt
1948. aastal kutsus New Yorgi moodsa kunsti muuseum ellu konkursi „International Competition for Low-Cost Furniture Design“, mis pidi maailmasõja järgselt muutunud sotsiaalseid olusid ja väiksemaid elamispindu silmas pidades andma uusi, kuluefektiivselt masstoodetavaid sisustuslahendusi.
Autotööstusest inspireerituna soovisid Charles ja Ray Eames võistlusele esitada lehtmetallist vormitud toolide kollektsiooni. Ühe detailina valmistatud ergonoomilise istme idee põhines Charles Eamesi ja Eero Saarineni poolt 1940. aasta disainikonkursile „Organic Design in Home Furnishings“ esitatud võidutööl Organic Chair (mis on muuseas tänaseni Vitra poolt tootmises).
Kuna nii teras kui alumiinium on nö. „külmad materjalid“, katsetasid Eamesid lakitud või neopreeniga kaetud mudelitega ja prototüüpisid koostöös California ülikooliga kaks istme vormi – ühe käetugedega, teise ilma. Paraku osutusid toolid soovitust nõrgemaks – vormitud istmed kippusid katsetel lagunema.
Nii pöördusid Eamesid 1949. aastal klaaskiust paate ja autode keredetaile valmistava John Willsi poole, kes valmistas papjeemašeest mudelite alusel kaks klaaskiuga tugevdatud polüestervaigust mudelit. Nende põhjal valmis juba mõned kuud hiljem Eames Office, Zenith Plastics ja Herman Miller koostöös esimene, 2000 toolist koosnev katseseeria. Toolid valmisid käsitööna ning erinevalt hilisematest mudelitest oli vormi servadesse tugevduseks lisatud peenike köis.
Vormist inspireerituna Shell Chair nimeks saanud toolide jala ühendusdetaili lahendus laenati Chryslerilt. Istme konstruktsiooni uputatud kummist puksid võimaldasid kõikide jalaversioonide (ja neid oli palju) jaoks sama istme vormi kasutada.
Kuigi disainikonkursi võit jäi saavutamata – žürii, kuhu teiste hulgas kuulus ka Ludwig Mies van der Rohe, eelistas autotööstuse edulugu silmas pidades Don R. Knorri lehtmetallist valmistatud tooli – osutus teisele kohale platseerunud tool kaubanduslikus mõttes edukaks.
Esialgu „lennukiplastikust Eamesi toolina“ reklaamitud (Zenith Plasticsi tehnoloogia oli algselt välja töötatud sõjalennukite radarikorpuste valmistamiseks) on Herman Milleri ja alates 1957. aastast Vitra valikus ka täna.
Sajandivahetusel lisandus keeruka ja kalli klaaskiust tooli kõrvale ka soodsam vormvalatud polüpropüleenist mudel, mis astus pool sajandit hiljem viimase sammu disaini-konkursi algupärase eesmärgi suunas.
Charles ja Ray Eamesi teise, mõneti kõrvalprojektina valminud võistlustöö „La Chaise“ nimi viitab nii kasutusotstarbele (chaise tähendab prantsuse keeles tooli) kui ka Gaston Lachaise’i skulptuurile „Floating Figure“ – viimase kuju vastas Eameside meelest ideaalselt tooli vormile.
„La Chaise“ jäi võistlusel pärjamata, kuna seda peeti liiga spetsialiseeritud nišitooteks, ent žürii tõstis seda esile kauni disaini ja loomingulisuse poolest. Kahjuks ei jõudnud tool Charles ja Ray Eamesi eluajal keerukuse ja kõrgete valmistamiskulude tõttu tootmiseni, kulus pea pool sajandit kuni Vitra La Chaise’i lõpuks 1996. aastal valmistama asus. Kui algupärane disain ja varasemate tootmisaastate mudelid olid valmistatud klaaskiust, siis täna valmistatakse La Chaise’i polüestervaigust. Nagu klassikutega ikka, võib järelturul heas seisukorras varasemate klaaskiust mudelite hinnatase uue La Chaise oma isegi enam kui kahekordselt ületada.
Panton Chair - 30 aastat tootearendust
Viiekümnendate teises pooles hakkas üheks 20. sajandi olulisemaks Taani disaineriks peetav Verner Panton eksperimenteerima ideega plastist konsooltoolist (cantilever chair – ingl). Paraku polnud tootjad plasti kui materjali uudsuse tõttu ideest just vaimustuses, kuni Rolf Fehlbaumi külastus viis 1963. aastal Pantoni ja Vitra koostööni. Nagu selgus, oli tegemist peaaegu võimatu väljakutsega – disaineri nägemus julgetest kontuuridest tuli sobitada toonase plastitehnoloogia ja tootmisvõimaluste tagasihoidlikuma reaalsusega.
Omajagu keerukust lisas Verner Pantoni soov, et tool oleks virnastatav. Nii tuli tooli konstruktsiooni veelgi õhemaks muuta. Aastaid arendustööd ja mitmeid prototüüpe hiljem sündis siiski tootmisküps variant – käsitsi lamineeritud ja klaaskiuga tugevdatud polüestrist.
1967. aastal valminud 150 toolist koosnev katseseeria põhjustas sensatsiooni – tegemist oli esimese ühe detailina valminud plastist konsooltooliga, mille julge vorm kombineerituna Pantonile iseloomulike erksate toonidega oli midagi seninägematut. Tootmisprotsess oli aga endiselt kulukas ning keerukuse tõttu ei suudetud nõudlusega sammu pidada.
Masstootmise tõi 1968. aastal Bayer Leverkuseni arendatud jäik polüuretaanvaht Baydur, mis võimaldas toota suuremaid koguseid, ent lõppviimistlus teostati siiski ajamahuka käsitööna – ühe tooli valmimiseks kulus koguni 30 minutit. Kaks aastat hiljem vahetas Vitra jällegi tehnoloogiat
ning võttis kasutusele vormvalatud termoplasti, mis võimaldas loobuda kulukast käsitööst ning vähendas ühele toolile kuluvat aega pea kümnekordselt. Paraku osutus hiljem, et termoplastist Panton ei pea ka vaatamata
tugevduseks istme alla lisatud ribidele ja paksemale servale istumisel toolile avalduvatele jõududele kuigi hästi vastu. Nii loobus Vitra 1979. aastal tooli valmistamisest.
Heal ja ajatul disainil on aga oma võlu ning nii taasalustas Vitra 1990. aastal Panton tooli tootmist, materjaliks algupärane polüuretaanvaht. Eristamaks seda koos Verner Pantoniga välja töötatud ja 1999. aastal ilmavalgust näinud soodsamast, matist polüpropüleenist mudelist, kannab originaal täna nime Panton Classic. 2006. aastal lisandus väiksematele istujatele mõeldud Panton Junior, mis on polüpropüleenist tooli veerandi võrra vähendatud koopia.